16.11.2015 kell on 13.00
Väga raske on hommikul kodu uksest välja minna sest iial ei tea, mis maailmas jälle uut on juhtunud. Iga kord ma kardan, et jään digiajastule jalgu ning ei oska enam enda ees uksi avada või mis veel piinlikum ei oska avalikus wc-s kraanist vett lasta :)
Loomulikult ma ei soovi seda, et käsitsi peaks kirju saatma, hobusega linna sõitma või et helistada saaks vaid lauatelefoniga, mis niikuinii enamuse ajast rikkis oli vaid ma tahaksin, et inimesed rohkem reaalselt kokku saaksid ja suhtleksid omavahel. Tunnistan, et vahel on tõesti hea telefonist bussiaegu vaadata või paar kiiret kirja saata aga ma saaks ka ilma selleta hakkama.
Kõige rohkem olen ma siiski mures noorte pärast, kelle puhul on toimunud justkui taandareng aga seda mitte digimaailmas vaid igapäevastes toimingutes. Telefoni näppides on nende sõrmed nõrgad nagu lehma nisad. Nad ei suuda pastakatki käes hoida.... kirjutamisest rääkimata. Tegin tööl just komplimendi ühele vanemale härrale, kelle käekiri oli nii ilus, et pidin seda talle mainima.
Eile proovis üks poiss koos emaga talvesaapaid.... endal jalanumber 41 ja võimalik, et ka rind oli juba karvane aga ema sidus veel paelu kinni :)
10a pärast ongi meie ühiskond selliseid äpusid täis ja kõige raskem asi selle juures on kasvatada oma lapsi nii, et nad elus hakkama saaksid.