Digiajastu eri

16.11.2015 kell on 13.00

Väga raske on hommikul kodu uksest välja minna sest iial ei tea, mis maailmas jälle uut on juhtunud. Iga kord ma kardan, et jään digiajastule jalgu ning ei oska enam enda ees uksi avada või mis veel piinlikum ei tea, kuidas avalikus wc-s moodsast kraanist vesi tuleb :) ja siis teed näo nagu sa ei tahtnudki käsi pesta :)
Kahju hakkab vanematest inimestest, kes on metsast linna sõitnud, et mingeid asju ajada ja siis ametnik saadab ta koju tagasi öeldes, et tehke ise internetis... see on ju nii lihtne :)
Kuna mul on sotsiaalne foobia siis mulle see variant isegi sobib, kus ma ei pea ühtegi ennasttäis ametnikku nägema. Kõige hullem koht on minu arust haiglad, kus tihti tundub, et kogu personal on kibestunud, ülbed ja oma tööst väsinud. 
Ma arvan, et see aeg pole enam kaugel, kus inimesed varsti enam üldse kodust välja ei lähe. Tööd tehakse kodus, söök tellitakse koju ja kui tutvuda tahad siis teed lahti Tinderi jne.
Kõige rohkem olen ma siiski mures noorte pärast, kelle puhul on toimunud justkui taandareng aga seda mitte digimaailmas vaid igapäevastes toimingutes. Telefoni näppides on nende sõrmed nõrgad nagu lehma nisad. Nad ei suuda pastakatki käes hoida.... kirjutamisest rääkimata. Tegin tööl just komplimendi ühele vanemale härrale, kelle käekiri oli nii ilus, et pidin seda talle mainima.
Eile proovis üks poiss koos emaga talvesaapaid.... endal jalanumber 41 ja võimalik, et ka rind oli juba karvane aga ema sidus veel paelu kinni :)
10a pärast ongi meie ühiskond selliseid äpusid täis ja kõige raskem asi selle juures on kasvatada tulevikus oma lapsi nii, et nad elus hakkama saaksid.

Hetkel on küll jäänud mulje, et just selline saab olema meie järgmine põlvkond!
Eelmine
Salsa muutis minu elu!
Järgmine
Kui oluline on ühised hobid?

Lisa kommentaar

Email again: